Uskumuste ja soovide kommunikatiivne tähtsus

Kui me mõtleme, mida teised usuvad või tahavad, läheb see meile enamasti korda. Kui ma olen teadlik teise inimese mingist uskumusest, saan ma sellega nõustuda või mitte. Kui ma arvan, et teine tahab midagi, siis on mul võimalik seda soovi kas heaks kiita või halvaks panna. Selliste esmaste reaktsioonide olulisusest uskumuste ja soovide omistamise juures on senini vaimufilosoofias suuresti üle vaadatud. Tähelepanu all on ennekõike olnud hoiakute omistamise ennustav ja seletav roll. Väitekirja esmaseks eesmärgiks on täita see lünk ning avada nende mainitud reaktsioonide – nõustumise ja mittenõustumise, heakskiidu ja halvakspanu – asendamatu tähtsus sotsiaalses tunnetuses. Selle käigus näitan ühtlasi, et nendest reaktsioonidest lähtuvad ka juba edasised võimalikud käigud inimestevahelises suhtluses: manipuleerimine, läbirääkimine või isegi omistatud hoiaku omaksvõtt. Teiseks väitekirja eesmärgiks on selgitada, mis uskumustest ja soovidest mõtlemise juures teeb just sellised reaktsioonid võimalikuks. Kuna nõustumine või mittenõustumine on kohased reaktsioonid nii uskumuste kui ka väidete suhtes ning heakskiit või halvakspanu nii soovide kui ka käskluste suhtes, siis argumenteerin, et uskumuste ja soovide omistamist tuleb mõista vastavalt väidete ja käskluste kaudu. Kui me mõtleme, mida keegi usub ja tahab, on ta meie vestluspartner, kuna me kohtleme tema uskumusi kui teatavat tüüpi väiteid ja soove kui käsklusi. See kehtib isegi siis, kui ta vastavat väidet või käsklust ise pole sooritanud. Ühesõnaga, neil hoiakutel on kommunikatiivne roll. Kui me seda silmas peame, on edasiseks küsimuseks, millele uskumuste ja soovide omistused tuginema peaksid, et nad oma eriomast rolli sotsiaalses elus mängida saaks. Väidan, et nad peavad arvesse võtma tõsiasju isikute käitumise ja heaolu kohta ning nendes tõsiasjades seisneb ka uskumuste ja soovide loomus.When we think about what others believe and want, we are usually affected by what we know about their attitudes. If I’m aware that another person believes something, I have an opportunity to agree or disagree with it. If I think that another person wants something, I can endorse or disapprove of her desire. The importance of such reactions to attributed beliefs and desires has thus far been overlooked in philosophy of mind where the focus has been on explanatory and predictive roles of attitude attribution. The primary goal of this thesis is to fill this lacuna and to articulate the indispensability of such reactions – agreement/disagreement and endorsement/disapproval – for social cognition. In the process of doing it I also show how these initial reactions ground certain further possible responses in intersubjective communication: manipulation, negotiation and adoption of attributed attitudes. The second aim of this thesis is to explicate what is it about belief and desire attributions that makes the responses I’ve described possible. Because one can agree or disagree both with beliefs and assertions and endorse or disapprove both desires and requests, I argue that we should understand belief attributions in terms of assertions and desire attributions in terms of requests. When we think what someone believes and wants, we treat her as a conversation partner because her attitudes call for the same responses as speech acts do, even if she hasn’t made any explicit assertion or request herself. In short, beliefs and desires have communicative significance. Given such significance, we can also see what one needs to take into consideration when attributing these attitudes to another. My answer in the thesis is that belief and desire attributions have to be grounded in facts about the behaviour and well-being of attributees and that these facts also constitute the nature of beliefs and desires