Euroopa Liidu ja USA vabakaubanduslepingu poliitökonoomilised põhjused

Transatlantilisi suhteid kirjeldab viimaste kümnendite jooksul tihe koostöö erinevates poliitika valdkondades, kuid kuni 2013. aastani puudus kaubandust ulatuslikult liberaliseeriv lepe. Järelikult pidid vabakaubanduslepingu potentsiaalsed kasud ajas suurenema, mis panid mõlemat osapoolt erimeelsused kõrvale heitma ja sellele formaalse käigu andma. Antud töö eesmärgiks oli välja selgitada poliitökonoomilised põhjused, mille tõttu Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid otsustasid alustada vabakaubanduslepingu läbirääkimisi. Teoreetiliselt võib vabakaubandustsooni kehtestamise kohta tuua nelja tüüpi põhjendusi. Esiteks, staatiliste efektide poolt kaasatoodavad kasud, mis tulenevad peamiselt tollibarjääride eemaldamisest. Tõusev bilateraalse kaubanduse maht ja osakaal peaksid sealjuures potentsiaalseid heaoluvõite mõlemale osapoolele suurendama. Teiseks, dünaamilised efektid annavad tõuke partnerite majanduslikule efektiivsusele ja arengule. Nende kahega seotud indikaatorite langus minevikus võib niisiis lepingu sõlmijate jaoks dünaamiliste efektide atraktiivsust tõsta. Kolmandaks, võib lepingu sõlmimine tõsta mõlema osapoole suhtelist mõjuvõimu rahvusvahelisel areenil, seda nii majanduslikus kui poliitilises mõttes. Viimase põhjendusena on vabakaubandustsooni loomise soov sisepoliitiliste protsesside tulemus, kus riigiinstitutsioonid lähtuvad otsuse langetamisel huvigruppide arvamusest. Empiirilises osas anti ülevaade nelja võimaliku põhjendusega seonduvate indikaatorite muutusest ajas alates 1996. aastast, millele eelneval aastal oli loodud Maailma Kaubandusorganisatsioon, mis mõjutab rahvusvahelise kaubanduse suhteid tänase päevani. Analüüsi käigus selgus, millises suunas need näitajad aja jooksul muutusid ja kuidas need muutused mõjutasid EL-i ja USA motivatsiooni alustada vabakaubandusläbirääkimisi. Analüüsi tulemused võib kokku võtta järgnevalt: kõigepealt oli 2013. aastaks bilateraalsele lepingu jaoks tekkinud soodne keskkond. Kahe suurima majanduse ja multilateraalse kaubanduse eestkostjana soovisid EL ja USA 1990. aastate lõpus näidata oma pühendumust vastloodud Maailma Kaubandusorganisatsiooni raamistikule, mida omavaheline leping oleks õõnestanud. 2001. aastal alanud Doha läbirääkimiste voor oli aga bilateraalsete läbirääkimiste alustamise ajaks lootusetult venima jäänud, mistõttu puudus ka põhimõtteline vastuolu. Lisaks säilis lepingu suhtes sisepoliitiliselt elujõuline olukord, sest eksportijatele tõotatav heaoluvõit ületas importtoodetega konkureerivate ettevõtjate poolt kannatatava kaotuse, samal ajal kui väikeseid võite võis loota keskmine valija. Samas ei suurenenud need potentsiaalsed kasud aja jooksul, ehk pole võimalik väita, et lobigruppide surve vabakaubandustsooni loomisele suurenes. Alates 2000. aastate algusest tõusis EL-i ja USA kaubandus kolmandate riikidega kiiremini kui omavahel, mistõttu moodustas 2013. aastaks bilateraalne kaubandus väiksema osa mõlema kogukaubandusest. Suhteliselt võetuna langesid seepärast ajas ka staatiliste efektidega kaasnevad kasud. Läbirääkimiste alustamist seletavad pigem dünaamiliste efektide poolt kaasa toodavate kasude olulisus, sest viimaste aastate jooksul olid mõlema poole majanduskasvu ja -arengu väljavaated halvenenud. Maailmamastaabis oli juba kaotatud ka majanduslikku mõjuvõimu, mida saab kasutada ka erinevate välispoliitilise eesmärkide saavutamiseks. Antud vabakaubanduslepingut võib seega eelkõige näha oma majandusliku ja poliitilise positsiooni parandamise vahendina rahvusvahelisel areenil.http://www.ester.ee/record=b4413125~S1*es