Esemete kultuurilised elulood

Kõigis sotsiaalteadustes peetakse praegusajal oluliseks mõelda inimeste ja asjade vahelistele suhetele. Kuni viimase ajani ei pööratud sellistes valdkondades nagu antropoloogia, ajalugu ja sotsioloogia materiaalsetele objektidele eriti tähelepanu, neis nähti peamiselt sotsiaalse protsessi jaoks vajalikke funktsionaalseid üksusi, mitte nende protsesside kujundajat. Arheoloogide jaoks on esemed muidugi alati olnud tegevuse keskmes, kuid ka nende tähelepanu on koondunud esemete funktsioonile, dateerimisele ning vähemal määral stiilile. Nende tunnuste analüüsimise kaudu on arheoloogid püüdnud esememaailma mõtestada. Kahekümnenda sajandi viimase paarikümne aasta jooksul on olukord muutunud ja materiaalne kultuur on hõivanud ühiskonnateadustes palju kaalukama osa. Inimesed on hakanud mõistma, et esemed ei moodusta ainult inimtegevuse kulissi – nad on selle tegevuse lahutamatu koostisosa. Kui mõtleme materiaalse kultuuri peale selle valmistamise, vahetamise ja tarbimise eri hetkedel, siis loomulikult on vähe seda, mis jääks väljapoole, eriti kui arvesse võtta kõigi nende hetkede ühiskondlikku konteksti ja järelmeid. Niisugune uus fookus suunab meie tähelepanu sellele, kuidas inimeste ja esemete ajalood teineteist kujundavad. Siinkohal uurime üht metafoori nende protsesside mõistmiseks: elulugu. Keskseks ideeks on, et koos sellega, kuidas inimesed ja asjad koguvad endasse aega, liikumisi ja muutusi, muutuvad nad ka ise, ja et need inimeste ja esemete muutumised on teineteisega lahutamatult seotud