Vastsündinute haigestumus ja suremus Eestis 2007–2008

Töö eesmärk. Analüüsida vastsündinute ja imikute suremust ning haigestumist Eestis aastatel 2007−2008. Meetodid. Eesti III etapi sünnitusmajade, lasteintensiivravi ja neonatoloogia osakondade arstid sisestasid edasivaatavalt vastsündinu tervise andmekogusse (VTA) 58 tunnust raseduse ja sünnituse kulu, lapse sünniandmete, postnataalse transpordi, haiguste, ravitoimingute ja -tulemi kohta, hõlmates kõik aastatel 2007–2008 sündinud ja intensiivravi vajanud või vastsündinuperioodis diagnoositud haiguste ja kaasasündinud raskete väärarenditega beebid, kokku 4250 last ehk 13,3% sel perioodil Eestis elusalt sündinutest. Andmeid võrreldi ka Tervise Arengu Instituudi (TAI) juures töötavate Eesti meditsiinilise sünniregistri (EMS) ning surmapõhjuste registriga (SPR). Tulemused. VTAs on esindatud kõik Eestis enne 32. täisgestatsiooninädalat (GN) sündinud; 88,5% 32.−33. GNi l; 60% 34.−.36 GNil; 9,4% ajalistest (37.−41. GNil) ja 11,6% üliküpsetest (42. GNil ja hiljem) vastsündinutest . Vastsündinute ja imikute suremuse ning haigestumuse struktuur gestatsioonivanuseti sarnaneb kirjanduses toodud teiste maade tulemustega, kuid Eestis jääb imikusuremus 1–3 promilli võrra suuremaks kui Lääne-Euroopas ja Põhjamaades. Väärarendite üldine sagedus on sarnane Euroopa kaasasündinud anomaaliate seire andmetega. Uuringu tulemusi on teiste riikidega raske võrrelda, sest VTAs ei ole esindatud kogu Eesti populatsioon, ka EMSi ja SPRi andmed vastsündinute kohta on piiratud mahuga. Järeldused. Vastsündinute haigestumuse ja suremuse laiendatud andmete riiklik järjepidev kogumine Eestis on vajalik, et leida meetmeid perinataalabi paremaks korraldamiseks ja imikusuremuse edasiseks vähendamiseks. Eesti Arst 2010; 89(12):790−79