Les débuts de la littérature nénetse

International audienceThis article presents two aspects in the development of the Nenets written culture: the creation of a written language and the first authors with their works. In the 19th century some missionaries working in Russia's Northern regions tried to create written languages for indigenous peoples in order to translate holy texts and publish religious propaganda. But they did not succeed to spread neither literacy nor Christianity/ The Soviet power intended to integrate the peoples of the North in its structures : in order to implement the new politics in the North it created a new social category of literate indigenous leaders who ere familiar both with their traditional culture and Russian and European literary culture. In order to develop mass literacy, written languages were created and taught in schools. By the mid-thirties a first group of intellectuals of the North emerged as well as the first authors writing in their own language. At first, the article presents the fascinating personality of the elder Tyko Vylka, who was educated before 1917. Follows an introduction of the first three Nenets writers and an analysis of their works. Nikolay Vylka was the first to be officially recognised as a writer. in his poems ans his short novels, he tried to conciliate traditional values with the new world. Anton Pyrerka is the first Nenets scholar; he is well known as a linguist and a folklorist but he has also written a semi-autobiographical novel about an orphan who finds his way in the world. Ivan Noho is the first writer in among the Siberian Nenets : he was a Party boss and the first Nenets playwright.Selles artiklis käsitlen neenetsi kirjakultuuri arengu kahte aspekti: kirjakeele loomist ja esimest märkimisväärsete teoste ilmumist. Mõned Venemaa põhja-aladel töötavad misjonärid olid 19. sajandil proovinud kirjutada põhjarahvaste keeltes õpetlike teoseid ning tõlkida Jumalasõna. Nende katsed jäid aga pistelisteks ega kutsunud esile mingeid vastukajasid põlisrahvastelt endilt. Kirjaoskus ei arenenud ning samojeedid jäidki ristiusust ja lirjakultuurist küllaltki kaugele. Nõukogude võim võttis resoluutsemalt ja süstemaatilisemalt endale ülesandeks integreerida põhjaalade põlisrahvad oma struktuuridesse. Selleks oli vaja koolitada inimesi, kes uue poliitika vahendamiseks valdaksid nii oma traditsioonilist kultuuri kui ka vene ja euroopa kirjakultuuri. Samas loodi kirjaoskuse levitamise huvides kirjakeeled, milles hakati koolides lapsi õpetama. Nii tekkiski 20. sajandi kolmekümnendete aastate keskpaigas noorte haritlaste kiht, millest kasvasid välja esimesed kirjanikud. Põnevaks isiksuseks on nende kirjanike eelkäija Tõko Võlka, kes sai hariduse veel enne 1917 a. Lähemalt analüüsin kolme esimest neenetsikeelset kirjanikku ja nende teoseid. Esimene kirjanikuna tunnustatud isik on Nikolai Võlka, kes kirjutas nii proosat kui luulet ning püüdis leida harmoonilist kompromissi traditsioonilise ja uue maailma vahel. Esimene neenetsi soost teadlane, lingvist ja folklorist Anton Põrerka, osales aktiivselt kirjaloomes. Lisaks muinasjuttude kogumikele avaldas ta ka ühe üsnagi autobiograafilise jutustuse neenetsi orvust, kes õpib elus orienteeruma. Esimeseks Siberi neenetsi kirjameheks on Ivan Noho, kohalik partei juht, keda meenutatakse eelkõige kui kahe näitendi autorit, mis kannavad selget õpetlikku iseloomu.Cet article se concentre sur deux aspects de l'histoire de la culture nénetse: la création d'une écriture et l'analyse des premières oeuvres significatives. Dès le XIXe siècle, les missionnaires avaient tenté de développer une écriture dans les langues vernaculaires du Nord. Leurs entreprises étaient cependant restées à l'état d'expériences isolées et n'avaient nullement permis une réelle alphabétisation des populations autochtones. Le pouvoir soviétique a repris le flambeau de manière bien plus systématique: il a consacré beaucoup d'énergie à la création d'une catégorie d'intellectuels-médiateurs capables d'assurer dans les contrées du Nord et auprès des populations indigènes la pénétration de sa politique. Celle-ci s'est accompagnée de la création et de l'enracinement de langues littéraires qui ont servi de base, avant la deuxième guerre mondiale, à l'alphabétisation des populations. Les premiers écrivains du Nord sont les produits directs de ces efforts. Ils écrivent leurs premières oeuvres à la fin des années 1930. Dans cet article, après avoir évoqué la personnalité exceptionnelle de Tyko Vylka, qui avait acquis une instruction dès avant la Révolution, je me penche plus précisément sur trois intellectuels et sur leurs oeuvres: le premier écrivain Nikolaj Vylka, le linguiste et folkloriste Anton Pyrerka et le dramaturge communiste Ivan Noho