Ravimijääkide võimalik keskkonnamõju ja selle hindamine

Eesmärk. Teha kindlaks inimesel kasutatavate ravimite tarbimisest tulenev koormus Eesti veekeskkonnale ning hinnata valitud toimeainete keskkonnariski. Meetodid. Eesti 2008. aasta müügitulemuste põhjal arvutati võimalik ravimite tarbimine massiühikutes. Koguseid ja varasemaid uuringuid arvestades valiti 14 toimeainet, mille keskkonnamõju tõenäosust hinnati kolme mudeli alusel. Selleks arvutati iga toimeaine eeldatav kontsentratsioon keskkonnas (PEC) ning jagati see eeldatava mõjuta kontsentratsiooniga. Hindamisel arvestati ravimi keskkonnaohtlikke omadusi nagu püsivus, bioakumuleeruvus ja toksilisus. Tulemused. Kõrge riskiga kohalikule veekeskkonnale on amoksitsilliin (PEC = 0,26–8,19 μg/l), diklofenak (PEC = 0,11–,28 μg/l), tsiprofloksatsiin (PEC = 73–65 ng/l) ja etünüülostradiool (PEC = 0,2–,35 ng/l). Järeldused. Ettevaatusprintsiibist lähtuvalt oleks mõistlik riski vähendamiseks alustada teavitustöö ja ravimite klassifitseerimisega, lähtudes toimeaine keskkonnamõjust. Eesti Arst 2011; 90(7):311–32