Kuulmismeele mõju maastiku tajumisele

As landscape architecture has turned more and more into a visual art instead of concentrating on offering a full experience through several senses, this work is written in order to remind the architects and designers, that the world is perceived in a multisensory way. The subjectfield of this thesis focuses on the influence of the aural sense on landscape perception, mainly because the soundscapes of modern cities are becoming duller and more identical everywhere, but little is done against it. Sound levels have for centuries been regulated, using measured numeral factors, mainly describing noise annoyance levels to make the environment more comfortable for the user. Perception, however, is a personal and subjective matter, impossible to measure in objective means. In order to create viable designs designers have to understand the link between man and environment, and not only concentrate on the measurable values. The current work consists of, firstly, a theoretical part on theory of soundscapes and sound perception. The second half of this thesis concentrates on an on-site experiment. The soundwalking method together with an on-site interview was chosen for data collecting. Technically it is a walk on a previously fixed route, carried out in order to determine what one can tell about his/her surroundings based on the sounds heard. The test subjects were told to describe their perceptions of the surrounding soundscape; in order to provoke them to use hearing, the visual sense was blocked using a blindfold on the sighted people; four blind people were participating as well. The soundwalks were recorded, transcribed, connected to certain sections of the trail and finally analysed. The results show that soundscape perception is a complex phenomenon, largely influenced by two factors: expectation and previous knowledge, both compared to the sounds audible at some point, as a basis for evaluation. Blocking off the visual sense had an obvious impact on soundscape perception: people started to hear the environment, instead of seeing it, which was unusual, as parks are mainly visited with other purposes. Interesting is that the sighted tried to match the sounds with their previous visual mind-maps, even when they could not see anything, but mostly failed in space description and concentrated on naming the sounds. The blind however were able to identify the characteristics of a space quite accurately. Most of the previously set hypotheses found confirmation, but as the number of test subjects was rather small, a more large-scale survey on any of these would be possible. The given method could also be used in different settings of an urban soundscape.Selle asemel, et keskenduda kompleksse, kõigi meeltega tajutava kogemuse loomisele, on maastikuarhitektuur muutumas üha enam vaid visuaalset elamust pakkuvaks kunstisuunaks. Niisiis on selle töö ülesandeks meenutada, et inimene tajub maailma samaaegselt läbi mitme meele. Käesolev töö keskendub peamiselt kuulmismeele mõjule maastiku tajumisel, kuna tänapäeva linnade helimaastik on kõikjal muutumas üha igavamaks ja ühetaolisemaks; selle vältimiseks on aga vähe ära tehtud. Juba sajandeid on helitaset reguleeritud peamiselt mõõdetavaid numbrilisi väärtusi kasutades. Taju on aga personaalne ning subjektiivne nähtus, mida on võimatu objektiivsetesse raamidesse suruda. Loomaks elujõulisi kujundusi peavad disainerid mõistma sidet inimese ja keskkonna vahel, mitte keskenduma vaid numbritele. Käesolev töö koosneb esmalt teoreetilisest osast, mis käsitleb helimaastike teooriat ja heli tajumist, teine osa keskendub aga kohapealsele katsele. Andmekogumise meetodiks oli helikõnd koos kohapealse intervjuuga. Tehniliselt on tegemist jalutuskäiguga, mis viidi läbi kindlaksmääratud rajal, et teha kindlaks, mida inimene helide põhjal ennast ümbritseva keskkonna kohta järeldada suudab. Katsealustel paluti oma taju helidel põhinedes kirjeldada. Vältimaks nägemismeele domineerimist blokeeriti see silmaklappe kasutades. Lisaks osales katses ka neli pimedat katsealust. Helikõnni tulemused salvestati, pandi ümber kirjalikku vormi, ühendati kuuldud helid vastavate rajasektoritega ja lõpuks analüüsiti saadud tulemust. Tulemustes ilmnes, et maastikutaju on keeruline protsess, mida mõjutavad suuresti kaks faktorit: ootus ja varasem kogemus; mida võrreldakse alateadlikult hetkel kuuldavate helidega, hindamaks kuuldava heli kvaliteeti. Nägemismeele blokeerimine mõjutas katse tulemust: maastiku vaatlemise asemel hakati seda kuulama; see oli ebatavaline, kuna parke külastatakse harilikult teistel eesmärkidel. Kuigi katsealuste nägemismeel oli piiratud, üritasid nad siiski kuuldud helisid võrrelda varasema visuaalse mälupildiga; sealjuures ei suudetud enamasti ümbritsevat keskkonda kirjeldada, ning piirduti helide nimetamisega. Pimedad katsealused seevastu olid võimelised helide põhjal ümbritsevat ruumi küllaltki täpselt kirjeldama. Enamus eelnevalt seatud hüpoteese leidis katse käigus kinnitust, aga kuna katsealuste arv oli küllaltki tagasihoidlik, on nende edasine suuremaskaalaline uurimine mitte ainult võimalik vaid ka vajalik. Töös kasutatud meetodit saaks kasutada ka teistes linnale omastes helikeskkondades