Muutused töövõimetuspensioni saamises rahvastikurühmiti 1990–2012 Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu alusel

Taust. Töövõimetuspensioni saajate osa rahvastikust on Eestis suhteliselt suur ja kasvab kiiresti. Eesmärk. Analüüsida töövõimetuspensionäride osatähtsuse muutust rahvastikus ja töövõimetuspensioni saamise erinevusi sotsiaal-majanduslikes rühmades. Metoodika. Kasutati Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringute 1990–2012 andmeid. Uuringud toimusid postiküsitlusena ühtse metoodika alusel. Juhuvalim (16–64aastased Eesti inimesed) telliti rahvastikuregistrist. Uuritava rühma moodustasid vastanud 9598 meest ja 12 866 naist, neist vastavalt 873 ja 897 said töövõimetuspensioni. Töövõimetuspensioni saamise erinevusi sotsiaal-majanduslikes rühmades hinnati neljal uuringuperioodil mitmese logistilise regressiooni alusel, šansisuhted koos 95% usaldusvahemikuga arvutati kohandatuna vanusele, rahvusele, haridusele, elukohale, sissetulekule ja perekonnaseisule. Tulemused. Töövõimetuspensionäride osatähtsus suurenes viimaseks perioodiks võrdselt nii meestel kui ka naistel ja enamikus sotsiaal-majanduslikes rühmades. Pärast kohandamist teistele uuritud tunnustele suurenes töövõimetuspensioni saamise risk (šansisuhe) kõigil perioodidel vanuse tõusuga ja majandusliku aktiivsuse vähenemisega ning vähenes pereliikme kohta sissetuleku kasvuga. Naistel suurenes risk lisaks neil, kes ei elanud Tallinnas, ja vähenes haridustaseme tõusuga. Järeldused. Uuringu tulemused kinnitavad, et olukorda on võimalik parandada inimeste sotsiaal-majandusliku staatuse tõstmise kaudu. Tähelepanu ja edasist jälgimist väärib kõrghariduse kaitsva toime kadumine meestel ning suurema riski ilmnemine saada töövõimetuspensioni mitte-eestlastest naistel viimasel uuringuperioodil. Eesti Arst 2015; 94(5):273–28