Eesti mineviku liitvormide kasutamisest õppijakeele korpuse materjali põhjal

Artiklis antakse ülevaade sellest, kuidas kasutavad eesti keele kui teise keele õppijad mineviku liitvorme. Materjal on pärit Tartu Ülikooli õppijakeele korpuse paralleelkorpuse osast. Uurimuses lähtutakse veaanalüüsi teooriast ja meetodina kasutatakse vahekeele kontrastiivset analüüsi. Analüüsi üksusteks on korpusest valitud täis- ja enneminevikulised laused isikulises ja umbisikulises tegumoes ning on hinnatud nende vastavust sihtkeele reeglitele. Välja on toodud mineviku liitvormide ala- ja ülekasutamise juhtumid, mis on vajalikud väärkasutuse seaduspärade tuvastamiseks ja kirjeldamiseks. Tulemuste põhjal saab väita, et umbisikulistes lausetes keeleõppijad mineviku liitaja vigu peaaegu ei tee, kuid isikulistes lausetes esineb kõige rohkem täismineviku alakasutusega seotud vigu. Kogu materjali, nii õigete kui ka vigadega lausete põhjal on sõnastatud rakenduslikud järeldused selle kohta, millised lausesisesed vihjed aitavad õiget ajavormi valida. Tähelepanu on pööratud määruste kasutamisele, lausete ehitusele ja sisul