Verba dicendi, sentiendi et sciendi ja neid sisaldavad konstruktsioonid 17. sajandi ja 18. sajandi alguse kirjakeeles

Eesti kirjakeele morfosüntaksi kujunemisel mängisid olulist osa 16.–18. sajandi vaimulikud tõlked, mille loomise käigus kohandati seni suulisena funktsioneerinud rahvakeel kirjalike kristlike tekstide nõuetele. Artiklis vaadeldakse ühe väikese morfosüntaktilise rühma arenguid sel perioodil. Ana-lüüsitakse konstruktsioone, milles ütlemist, tajumist ja teadmist väljendavaid verbe laiendab infiniitne vorm. Kirjeldatakse niisuguseid konstruktsioone rahvalaulukeeles, eeskujukeeltes ja varases kirjakeeles ning jõutakse järeldusele, et vastavad rahvakeelsed mallid võeti kirjakeeles suhteliselt vara kasutusele tänu sellele, et eeskujukeeled pakkusid nende rakendamiseks soodsaid võimalusi. 17. sajandi alguse põhjaeesti kirjakeeles tarvitati neis konstruktsioonides läbisegi partitsiipi ja infinitiivi, sest eri murded pakkusidki eri võimalusi (tüdruk kuulis poissi laulVAT/ laulMA). Partitsiipsete konstruktsioonide kirjakeelne kasutus põhjaeesti tekstides erines alguses rahvakeelsest ning selles võib oletada klassikaliste keelte eeskuju. 17. sajandi lõpus loobuti põhjaeesti kirjakeeles infinitiivsetest konstruktsioonidest partitsiipsete kasuks. Niisuguses valikus võib näha lõunaeesti mõju, aga ka soovi vältida võimalikke germanisme, millega infinitiivseid konstruktsioone võidi siduda