Suhtelise enamusvalimise poliitilised tagajärjed: kõrvalekalded Kanada näitel (2004-2008)

Käesoleva bakalaureusetöö peamiseks uurimisülesandeks oli selgitada välja, miks on 2000-ndatel aastatel olnud Kanadas niivõrd suur kolmandate ja enamate parteide osakaal parlamendis. Selleks analüüsiti Kanada 2004., 2006. ja 2008. aasta parlamendivalimiste tulemusi. Nimetatud aastatel toimunud valimistel võis täheldada otsest kõrvalekaldumist parlamentlikust kaheparteisüsteemist, kuna ükski partei ei saanud absoluutset enamust ning samas oli kolmandate ja enamate erakondade osakaal parlamendis väga kõrge. Töö esimeses, teoreetilises osas on esitatud mitmeid erinevaid käsitlusi parteisüsteemide ja suhtelise enamushääletuse kohta. Peamiselt on käsitletud Maurice Duverger’ uurimust ja tema kuulsat Duverger’ reeglit, mille kohaselt peaks suhtelise enamusvalimise süsteem viima reeglina kaheparteisüsteemi tekkeni. Samuti toodi välja teoreetikute täiendused Duverger’ reeglile ja ka selle kohta tehtud kriitika. Töö teises, empiirilises osas on analüüsitud nelja võimalikku peamist põhjust, s.o majanduslikke põhjuseid, etnilisi probleeme, föderaliseerimisraskusi ja valijate taju, miks eelnimetatud kolmel valimisel on kolmandad ja enamad parteid saanud niivõrd palju hääli. Kokkuvõtteks on leitud, et Kanada kolmandate ja enamate parteide suure toetuse peamisteks põhjusteks on etnilised probleemid ja föderaliseerimisraskused. Seos majanduslike põhjustega on suhteliselt nõrk ning ka taktikalise hääletamise mõju on väike, sest valijad hääletavad pigem meeldivuse järgi ja see aitab seletada ka kolmandate ja enamate parteide kohtade suurt arvu parlamendis