Staging the Nation: the Case of Lithuanian Fin de Siècle Theatre Productions in Foreign Industrial Centers. Lavastades rahvust: Leedu fin de siècle’i lavastused välismaistes tööstuskeskustes

Suur hulk omavahel seotud teatrisündmusi (tuntud „Leedu õhtutena”), mis leidsid aset 19. sajandi lõpul Leedus ja Leedu emigrantide kogukondades välismaal, moodustasid olulise jõu moodsa rahvusluse kui uue kultuurilise identiteedi levitamisel, uute suhtlemisviiside ja uue (rahvusliku) kogukonnatunde loomisel. Niisiis käsitletakse teatriajaloos neid „Leedu õhtuid” ei millegi vähemana kui leedu rahvusliku teatri algallikana, Herderi Ursprung’ina. Perioodi, mil toimusid „Leedu õhtud”, vastastikuse abistamise ühingute esimesed etendused ja mil teater oli osa mitmesugustest teistest piduõhtutest, on vaadeldud (ja seda tehakse mitmel moel siiani) kaasaegse professionaalse rahvusliku kultuuri pika arengutee esimese, embrüonaalse astmena. Tuginedes kahele leedu teatriloo varasemat perioodi käsitlevale olulisemale uurimusele – Balys Sruoga teosele „Leedu teater St. Peterburgis” (1930) ja Vytautas Maknysi maailmateatri ajaloole (1972) –, uuritakse artiklis rahvuslike representatsioonide kujundeid ja retoorikat leedu teatri ajaloos, mis tuginevad autohtonismi (algupärasuse), metafüüsilise päritolu ja rahvusliku kultuuri eneseküllasuse ideedele. Pakutakse välja alternatiivne ajalooline stsenaarium – tegelikult avaldas leedu rahvusliku teatri varastele vormidele otsustavat mõju mitte mingi „algupärase“ eelajaloolise identiteedi transtsendentaalne kohalolu, vaid pigem tööstusliku ühiskonna võõrandatus, kontrastirohkus ja heterogeensus, nagu seda tajusid Leedu emigrandid välismaistes tööstuskeskuste