Noored kui kõneisikud ajakirjanike jaoks 2018. aasta noortekampade kajastuses

Bakalaureusetöö eesmärk oli uurida ajakirjanike, kes kirjutasid 2018. aasta teisel poolel ajakirjanduses kõlapinda saanud noortekampade tegutsemisest, allikakasutusharjumusi just noorte teemadel kirjutades ja noori esitledes. Uuringuga soovisin mõista ajakirjanike eetilisi dilemmasid noorte meedias esitamisel ning lisaks ka asjaolu, mille tõttu otsustati ajakirjanike poolt noortekampadest kirjutamisel enamikul juhtudel jätta välja artiklitest noorte enda kommentaarid ja selgitused sündmustele. Samuti soovisin uuringuga mõista kas ja milliste põhimõtete alusel ajakirjanikud allikaid valides valiku teevad. Eesmärkide saavutamiseks kasutasin semistruktureeritud süvaintervjuude meetodit, mille käigus intervjueerisin kolme ajakirjanikku Postimehest ja Õhtulehest. Lisaks sellele tõin tulemustes välja ka 2018. aastal seminaritöö tarbeks tehtud intervjuu Eesti Päevalehe ajakirjanikuga. Bakalaureusetöö tulemuste põhjal võin öelda, et intervjueeritud ajakirjanikud eelistavad allikatena rohkem täisealisi ja sõnaõiguslikke inimesi. Just selle tõttu, et noorte esitlemisel ajakirjanduses tuleb olla väga ettevaatlik. Noortest kirjutades on ajakirjanike suurimaks eetiliseks küsimuseks just alaealise allika võimaik identifitseerimine. Tihtipeale ei alga need noorte probleemid neist endast vaid kodusest kasvatusest, psüühilistest eripäradest või muudest asjaoludest. Selleks, et teemast võimalikult selgelt aru saada, tuleks ajakirjanikul avada ka need kaardid, mis kirjeldaksid noore tausta. Sellega aga tekib oht, et paheline noor on võimalik kirjelduste järgi ära tunda. See aga võib noore edaspidises elus väga karmilt kätte maksta. Samuti on oluline asjaolu, et neljast ajakirjanikust kaks tegelevad kohtutoimikutega uurivas toimetuses. Noortega mitte vestelda otsustati just selle tõttu, et kohtutoimik on parimaid allikaid, sest seal on kõik tsenseerimata kirjas. Lugu on juba iseenesest valmis, ajakirjanikul tuleb see lihtsalt kokku võtta ja inimestele loetavaks teha. Ajakirjanikega vesteldes tõusis pinnale asjaolu, et ilmselt pole ajakirjanikud valmis suhtlema nii spetsiifilise allikaga nagu seda on seadusega pahuksis alaealised. Nendega suhtlemisel tuleb ajakirjanikul olla vähemalt poole rohkem kontrolliv kuna tihti ajakirjanike sõnul noorte arusaam sündmustest muutub, mille tõttu muutuvad ka nende ütlused. Selle pärast ongi ajakirjanikel lihtsam suhelda politseinike, noorsootöötajate ja muude spetsialistidega, kellel on vastav kogemus meediaga suhtlemisel ning lisaks on nad kursis noorte tegemistega.https://www.ester.ee/record=b5238743*es