Perekond kui võrgustik: lapse perspektiiv

Perekond on arenenud aja jooksul nii akadeemilise mõistena, ühiskonna struktuuri osana kui ka individuaalsel tasandil. Statistikas kasutatakse perekonna asemel ka leibkonna mõistet. Perekond võib kattuda leibkonna piiridega, kuid liikuda ka väljapoole, olenevalt sellest, keda inimene oma pereliikmeks peab. Perestruktuurid on väga mitmekesised ning võivad minna ühe leibkonna piiridest välja. Peamiselt on perekonna määratlusi uuritud täiskasvanute käsitluses, samas kui laste perekonnakäsitlused, kes on minu perekond, võivad erineda täiskasvanute käsitlustest. Perestruktuuride mitmekesisuse taustal on hakatud rääkima perekonnast kui võrgustikust, mis on laiem mõiste kui leibkond. Käesoleva uurimustöö eesmärgiks on uurida laste käsitusi perekonnast kui võrgustikust. Uurimuse käigus proovin teada saada, keda peab laps oma pereliikmeteks, millised on nende omavahelised suhted ja milline tähtsus on pereliikmetel tema jaoks. Uurimuse viisin läbi 2017. aasta mais ning sellest uurimusest võttis osa kaheksa 12-13- aastast last. Lastega viisin läbi poolstruktureeritud intervjuu Eric D. Widmeri sotsiaalse võrgustiku kaardistamise meetodil, mis jagunes kaheks etapiks: perekonna nimekirja koostamine ja poolstruktureeritud intervjuu (Widmer, Eric D., Aeby, G., Sapin, M. (2013). Töö esimene osa esitab uurimuse teoreetilise tausta, millele järgneb metodoloogia tutvustus ja analüüs ning arutelu. Töö lõpeb kokkuvõttega.http://www.ester.ee/record=b5151623*es