Eratarbijate elektritarnija valimise protsess

Antud töö eesmärgiks oli elektrituru avamise kontekstis jälgida inimeste infotarbimist ning meediainfo mõju arusaamadele ning sealt omakorda otsuste langetamistele elektripaketi valikul või valimata jätmisel. Läbi elektriturgu ja pakette puudutava info tähelepanemise, tõlgendamise ning kasutamise otsuste tegemisel oli uuritavate meedia praktilist kasutust võimalik sedamoodi lähemalt uurida. Vaatlesin infoallikate valikut, info tõlgendamist ja põimimist erinevate praktikatega ning selle kasutamist majandusliku otsuse langetamisel (elektripaketi valimisel). Lisaks jälgisin seda, et millist rolli mängisid otsustamisprotsessis teised praktikud, muud ressursid ning kuidas seostati praktilised arusaamad üldisemate nägemustega elektrituru avamisest ning sellega kaasnevast. Selle eesmärgi täitmiseks viisin läbi uuringu viie inimesega, kes olid valitud varieeruvate tunnuste alusel, et saada objektiivsem pilt töö tulemustest. Uuringu viisin läbi kahes etapis, enne turu avanemist ning avatud turu situatsioonis, ning kogu uuring kestis 19. novembrist 2012 kuni 27. märtsini 2013, mille sees oli ka kahekuuline paus, et jätkata juba avatud turult saabunud esimeste tulemuste põhjal veebruaris. Viisin iga uuritavaga läbi kaks intervjuud ning kaks päeviku-uuringut vastavalt eelpool mainitud uuringu etappidele. Uurimuse alguses, novembri keskpaigas, olid uuritavate teadmised võrdlemisi kesised ning nendel puudus ka selgem arusaam kogu temaatikast. 10. detsembri lähenedes hakati küllaltki aktiivselt erinevat infot koguma. Üldine arusaam tegutsemiskavast oli kõigil uuritavatel ühine – oodata ja vaadata, mis vahetult enne viimast tähtaega lepingu sõlmimiseks saama hakkab. Sarnast soovitust levitas ka meedia, mis mõneti läbi selle survestas otsustama ainult elektri hinnast lähtuvalt, jättes kõrvale lepingutingimused ja muu seonduva, mis lisaks põimus ka uuritavate enda sooviga valimise protseduuri kaugemale edasi lükata. Osadel juhtudel realiseerus see alles uuel aastal. Ringles ka palju vastuolulist infot, mistõttu oli kindlaid otsuseid raske vastu võtta. Otsustamisprotsessides võis täheldada ka tuttavate ja sõprade mõju, kuid see ei saanud enamasti määravaks. Pigem tehti otsuseid meediainfo, tuttavate soovituste ja väikeste uurimistööde koosmõjul, millele lisaks arvestati ka enda võimaluste ja soovidega praktikutena. Uuringu teisel perioodil segadus turul jätkus, mida kajastas aktiivselt ka meedia, kuid vaatamata sellele olid reaalsed tulemused olemas, mille põhjal ka uuritavad said oma eelnevaid otsuseid hinnata ning muutma hakata. Kuigi meedia rääkis ka konkreetsemalt nii-öelda parimatest lahendustest, ei võetud neid siiski tõepähe, sest eelnevalt oli meedia jaganud soovitusi, mis ei pidanud päris mitmel juhul paika. Mistõttu need, kes oma otsuseid muutma tõttasid, suhtusid vastavasse sisusse kriitilisemalt ning võtsid selle pigem lähteks enda võimaluste uurimisel. Sarnaselt nendele, kes esimesel perioodil ennast mõne elektrimüüja lepinguga olid sidunud, põhinesid ka nüüd muutusi läbiviivate uuritavate otsused meediainfole, teiste praktikute kogemustele ja enda võimalustele ning omal käel läbiviidud taustauuringutele. Uuringu lõpuks oli kõikide uuritavate praktikasse juurdunud turu jälgimise oskus, mille puhul tugineti peamiselt meediainfole. Tekkis arusaam, et kuna turg on muutlik, siis uus praktika nõuab enda võimaluste hindamist ja vastavalt sellele ka aeg-ajalt valikute muutmist. Meedias kajastatud segadusest hindade ja erinevate arvamusliidrite ebaratsionaalsetest seisukohtadest turu avamise kohta kinnistasid uuritavate arusaama turu avamise rutakusest ja kahtlastest tagamaadest. Uuritavate seas levis ka konkreetsemalt Eesti Energia negatiivne kuvand ning nii-öelda halba, mis avatud elektriturg endaga kaasa tõi, seostati tihti riikliku edasimüüjaga, sest meediakajastused Eesti Energia osas olid enamasti negatiivsed ning lisaks oli mitmel uuritaval ka esialgne arusaam Eest Energiast kui omavolitsevast monopolist. Läbi Eesti Energia poolt sisse viidud agressiivse hinnapoliitika avaldati kahtlust elektrituru avamise põhjuste üle ka riiklikul tasandil, kuna otsus turg avada tuli just sealt ning tekkis küsimus, et miks laseb riik Eesti Energial kui rahva omanduses oleval ettevõttel sellist hinnapoliitikat omaenda omanike peal rakendada. Ei välistatud ka võimalust, et selle kõige taga on kellegi soov saada pealtnäha möödapääsmatu ja hädavajaliku otsuse varjus suuremat kasu, sest Eesti Energia kui kõige suurema klientide arvuga ettevõte saab sellest otsusest tõenäoliselt kõige suuremat tulu. Samas võib öelda, et segadus ja küsimused üldisemal tasandil üritati kõrvale jätta ning erineva info põhjal taheti pigem võimalikult kasulikke otsuseid langetada. Mõisteti, et universaalseid lahendusi ei eksisteeri ja tuleb olla ise aktiivne ning oskuslikult tegutseda. Kokkuvõtteks võib öelda, et meedial oli tähtis roll teiste praktikute teadmiste, praktilise info ja üldiste arusaamade vahendajana. See kõik mõjutas rohkemal või vähemal määral uuritavate teadmisi, arusaamu ning oskuste õppimist. Vaatamata mõningasele segadusele, aitas meedia vastu võtta edasisi otsuseid elektrienergia ostmisel, kuid ei olnud ainukeseks määravaks mõjutajaks. Kuigi uuringust selgus, et infot uue situatsiooni muutuste kohta levis küllaltki palju, siis ametlikul tasandil oleks võinud olla selgemad ja põhjalikumad seletused sellest, mis on elektrituru avamise põhjused peale eurodirektiivide täitmise ning millisel viisil on antud otsus riigile pikemas perspektiivis kasulik. Selgemalt oleks pidanud kehtestama ka reeglid edasimüüjate jaoks, et vältida segadusi elektrimüüjate hinnapoliitikates ja seeläbi tarbijate õiglustunde riivamist. Uuringust selgus, et kuigi praktiline kohanemine toimus kokkuvõttes uuritavate jaoks edukalt, siis üldisemal tasandil tekitas avatud elektriturg ikkagi arusaamatusi.http://www.ester.ee/record=b4083323~S1*es