Otsus kui hereesia

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Oma dissertatsioonis keskendun otsuse (ingl. decision, pr. décision, sks. Entscheidung) mõistele. Väitekirjas näitan, et on võimalik ja mõttekas kõnelda kahest teineteisega küll mitmes mõttes seotud, kuid seejuures omavahel siiski põhimõtteliselt ja radikaalselt erinevast otsusekäsitusest. Ühte neist käsitusist, mida uurimuses on nimetatud traditsiooniliseks ja domineerivaks, nähakse pärinevat Aristoteleselt, teist, mida uurimuses nimetatakse selle traditsioonilise käsituse suhtes hereetiliseks (ketserlikuks), Jacques Derrida töödest. Esmalt visandan oma väitekirjas Aristotelese otsusekäsituse, eritlen ja tõlgendan sellega seotud raskuspunkte ning toon välja eeldused ja mõisted – nagu vabatahtlik(kus) (hekôn), püsiv loomuseadumus (hexis), voorus (aretê), mõistuslik kaalutlus (bouleusis) jne. –, millele see otsusekäsitus põhineb. Seejärel võtan vaatluse alla Jacques Derrida otsusekäsituse, näidates detailselt, et see käsitus mitte ainult – sest ta teeb muuhulgas ka seda! – ei problematiseeri ega radikaliseeri Aristotelese käsituse mitmeid aluseid ja tunnuseid, vaid lahkneb neist mõnes olulises punktis väga reljeefselt ja otsustavalt. Uurimuses on väidetud, et Derrida ei mõista otsust mitte enam „subjekti“ aktiivsusel, autonoomsusel ja/või püsival loomuseadumusel, vaid pigem just teataval „heteronoomsusel“ ning „passiivsusel“ põhinevana.In my dissertation I concentrate on the concept of decision. I argue that it is possible and sound to speak about two in some ways certainly interrelated but still fundamentally and radically different conceptions of decision. One of these conceptions, which I call the traditional and dominating understanding of decision, is seen to originate from Aristotle; the other, which I designate as an heretical “conception”, derives from the works of Jacques Derrida. Firstly, I have outlined Aristotle’s concept of decision and analysed problems and difficulties related to it, as well as concepts – like voluntary (hekôn), firm disposition (hexis), virtue (aretê), deliberation (bouleusis) etc. – that it is based on. Thereafter, I have outlined Derrida’s heretical “concept” of decision and contrasted it with Aristotle's concept. It has been argued that Derrida not only problematizes or radicalizes many of the aspects of Aristotelian (and Aristotle's) treatment of decision, but also breaks away from it in some important respects. It has been demonstrated, namely, that for Derrida decision is no longer based on the activity and autonomy of the decision-maker or “subject”, but should rather be understood as something “passive”, “heteronomous” and partially even “unconscious”