Mõistete äraarvamise test verbaalsete võimete hindamiseks. Testi kasutamine erinevates kontekstides ja gruppides

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Doktoriväitekiri põhineb kolmel artiklil ja sissejuhataval osal. Töö eesmärgiks oli välja töötada mõõtevahend – mõistete äraarvamise test algklasside laste verbaalsete võimete hindamiseks, mida võivad probleemsete ja riskirühma laste väljaselgitamiseks kasutada nii koolipsühholoogid, eripedagoogid kui ka õpetajad. Doktoriväitekirjas antakse ülevaade mõistete äraarvamise testi väljatöötamise protsessist, testi lühema ja pikema versiooni psühhomeetrilistest omadustest (reliaabluse ja valiidsuse näitajad) erinevates testisituatsioonides (grupp ja individuaalne) ja gruppides (õpiraskuste diagnoosiga ja diagnoosita lapsed). Testitulemuste ajas püsivuse ja individuaalsete erinevuste hindamiseks kasutatakse andmeanalüüsi meetodeid nii grupi kui indiviidi tasemel. Doktoritööst selgub, et mõistete äraarvamise testi tulemusi võib mõjutada hindamise kontekst. Laste tulemused olid klassiruumis läbiviidud testimisel paremad võrreldes individuaalselt läbiviidud testimisega. Doktoritöös leiti ka, et õpiraskustega lastel oli mõistete äraarvamine teiste verbaalsete testide tulemustega nõrgemalt seotud kui lastel, kellel õpiprobleeme polnud. Erinevad uuringud toetavad mõistete äraarvamise testi kasutamist ka õpitulemuste ennustajana matemaatikas ja emakeeles. Samas näidatakse töös ka seda, et nii testide tulemused, akadeemiline edukus kui ka võimete ja akadeemiliste tulemuste omavahelised seosed pole alati stabiilsed ja võivad erinevates akadeemilise edukuse gruppides varieeruda ning ajas erinevalt muutuda. Uuringust selgus, et grupi tasemel läbiviidud analüüside tulemused pole alati üldistatavad indiviididele erinevate gruppide sees. Sõnade äraarvamise testi tulemuste interpreteerimiseks ja üldistuste tegemiseks on soovitav kasutada erinevaid andmeanalüüsi meetodeid. Nii võimeid kui ka akadeemilist edukust tuleks hinnata dünaamikas.The doctoral dissertation is based on three original publications and an introduction. The aim of the doctoral dissertation was to develop a test of verbal ability – Word Guessing Test (WGT) – which might be used by the educational professionals, e.g., school psychologists, special teachers, speech therapists and also by clinical psychologists both for screening and intervention purposes in order to identify problematic and academically at-risk children. The doctoral dissertation gives an overview of the process of the development of the test, examines the psychometric properties (reliability and validity) of the short and long versions of the test in different testing contexts (collective and individual) and groups (with and without diagnosed learning disabilities). Individual differences and stability of the test performance over time were assessed using group and person-oriented data analysis methods. The findings showed that WGT performance might be influenced by the testing context. During collective testing in the classroom children got higher scores than in the case of individual testing. The findings also revealed that in the group of children with learning disabilities the associations between various verbal tests were somewhat different compared with children without learning problems. In addition, the results of the studies demonstrated the usefulness of the WGT in predicting achievement in math and Estonian language. As shown in the study, children’s cognitive abilities and academic attainment, as well as relations between the abilities and academic outcomes are not always stable and may change and develop differently in time. The WGT scores varied in different groups of academic performance and changed in a different range. Group-level findings cannot be applied to individuals within the groups. The use of different methods of data analysis for developing interpretations and wider generalizations can be suggested. Assessment of abilities or academic attainment should rather focus on the dynamics of the assessment results