Mootorsõidukite kokkupõrked jalakäijatega Eestis: regionaalhaiglate 116 ravijuhu ning kohtuarstliku lahangu analüüs

Taust ja eesmärgid. Vigastussurmade osakaal Eestis on Euroopa Liidu üks suuremaid. Liiklussurmadel on selles arvestatav osa. Uuringu eesmärk on analüüsida liikluses vigastatud jalakäijate andmeid, vigastuste profiili, käsitlust ja vigastustejärgset suremust.Metoodika. Retrospektiivne analüüs jalakäijana mootorsõidukiõnnetusse sattunud ja regionaalhaiglatesse hospitaliseeritud patsientide ravijuhtudest ning kohtuarstlikes ekspertiisikeskustes lahatud surnukehadest ajavahemikul 01.01.2015–31.12.2015. Uuringu valimisse kuulunud isikute haigestumise ja surma välispõhjused olid dokumenteeritud rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versiooni (RHK-10) diagnoosikoodidega V02–V09 (sõidukiõnnetuses vigastatud jalakäija). Lisaks valimi üldandmetele dokumenteeriti vigastuste profiil, haigus- ja ravitüsistused ning suremus. Uurimistöö esmane eesmärk oli kirjeldada valimi patsientide vigastustejärgset suremust.Tulemused. Uuringusse kaasati 116 juhtu, kellest 94 olid haiglatesse hospitaliseeritud haiged ja 22 sündmuskohalt kohtuarstlikule lahangule viidud juhud. Valimi keskmine vanus oli 42,8 ± 26,9 aastat ja 56,0% olid mehed. Kõige enam vigastusi toimus novembris ja detsembris ning kellaajaliselt ajavahemikul 16.00–19.00. Domineerivad vigastused olid roidemurrud ja sääreluumurrud vastavalt 31,9%-l ja 28,4%-l juhtudest. Üldsuremus oli 23,3%. 81,5% surmlõpetest toimus haigla eel. Haiglasse jõudnute suremus oli 5,3%. Peamiseks surmapõhjuseks olid rasked ajuvigastused. Tüsistusi esines 8,5%-l juhtudest.Järeldused. Pea iga neljas mootorsõidukiõnnetuses vigastatud uuringuvalimi jalakäija suri. Valdav osa surmadest leiab aset sündmuskohal. Haiglasse jõudnute suremus on sarnane teiste riikidega. Õnnetuste sesoonne iseloom ja ööpäevane jaotumus väärivad tähelepanu liikluskorralduse parandamise aspektist